ÜLDISED SOOVITUSED:
Alustada tuleb alati ühest toiduainest korraga ja anda lapsele umbes kaks nädalat aega sellega harjumiseks. Kogused algavad iga uue toiduaine puhul poolest kuni ühest teelusikatäiest esimesel päeval ning suurenevad tasapisi umbes veerandi kuni poole klaasitäieni vastavalt lapse isule. On lapsi, kes 2-3 kuud järjest ei söö rohkem, kui mõned lusikatäied korraga. Pooleaastasele lapsele on igati paras aeg õpetada lusikast söömist ja tassist joomist. Selles vanuses lapsele võib juba ka aegajalt vett ja taimeteesid juua anda. Kui laps magab pärast lisatoidu saamist halvasti, on tal kõht lahti või valutab, siis tuleb ajutiselt ära jätta kõik muu peale rinnapiima. Esimesel eluaastal on parem mitte kasutada imiku toitudes soola ega vürtse. Suhkrut kasutada nii vähe, kui võimalik - vajadus tekib enamasti hapude mahlade puhul.
Varem või hiljem avastab laps, et toitu saab ise kätega suhu panna. See on progressiivne, kuigi emale võib tunduda vastupidi, arvestades lauale, põrandale ja seintele sattuva toidu kogust.
Esimesena tutvustada lapsele puuvilju ja mahlu: näiteks kodumaist õuna, mida saab kaapida teelusika servaga otse õuna küljest, metsamarjade mahlu (100% naturaalseid, ilma konservantideta) jms. Mõnele lapsele sobib hästi ka banaan.
Sama vanale lapsele võib anda ka keedetud juurviljapüreed koos vähese taimeõliga (1tl. 200g püree kohta) ja mõne aja pärast juba koos lihaga. Võib alustada ka juurviljapüreedest ning jätta puuviljad hiljemaks.
Pudrud tulevad menüüsse pärast seda, kui laps on harjunud sööma juurvilja - umbes 8 kuu vanuselt. Imiku puder on esialgu vedelapoolne ning see keedetakse veega, kuhu võib enne lapsele andmist lisada veidi väljalüpstud rinnapiima. Katsetada võib ka mahla või puljongiga keedetud putrudega. Pudruga harjunud lapsele võib anda leiba ja sepikut.
Piimatoodetest võib 10-11 kuu vanusele lapsele anda proovida hapupiimatooteid (erinevad hapupiimad, jogurtid, keefirid), kuid rõõska piima ja koort alla aastasele lapsele ei soovitata suure allergia võimaluse tõttu.
Lehmapiima, kala, herneste, ubade ja munavalgeni jõuab laps esimese eluaasta lõpul, teise alguses. Munakollast võib juurviljapüreedele ja putrudele lisada juba varem.
Aastane laps sööb juba kõiki põhilisi toiduaineid koos perega ühises lauas, nii palju, kui tal isu on. Tingimuseks on, et toidud valmistatakse lapsesõbralikult. Kui keedetakse perele juurvilja või suppi, võetakse lapse osa enne ära ja lisatakse sool ning vürtsid kõige lõpus. Toitude peenestamise aste sõltub ennekõike lapse hammaste hulgast.
Lisatoitude andmine ei tähenda imetuse lõppemist, vaid lihtsalt lisasöögikordi tugevama toiduga. Lisasöögikorrad lisanduvad ükshaaval - nagu lõuna-, õhtu- ja hommikusöök täiskasvanuilgi. Arvestama peab lapse puhul kindlasti ka kahe-kolme kergema einega päeva jooksul, milleks esialgu võib olla veel rinnapiim, kuid edaspidi juba näiteks puuvili, jogurt või võileib riivjuustuga. Selliselt võib laps saada rinnapiima esimese eluaasta lõpuni ja kauemgi - ei ole kindlat piiri, millal imetus tuleks lõpetada.
Jällegi hästi tehtud töö. Meeldib, et oled kirjeldanud ka laste toitmisega seotud aspekte, mis mõnele lapsevanemale võivad tunduda problemaatilised. Näiteks kul laps hakkab lisatoitu saama siis on tõesti lapsi kes sõõvad lisatoitu väga vähe (2-3 lusikatäit) jne.
ReplyDeleteTöö on hästi tehtud ning arusaadav. Mulle meeldivad ka erinevad aspektid su töös, mis võivad paljudele abiks olla. Tubli!
ReplyDelete